Kui objektijuht Rait veel väike poiss oli, kutsus kasuisa ta appi, sest kodus vajas panemist ripplagi. “Ta on selline mees, kelle süütenöör läheb ehitades eriti ruttu eriti lühikeseks ja hääl vastavalt valjuks,” iseloomustab Rait kasuisa ehitajaomadusi.
Kui reeglina tähendab selline ehitajaomaduste kombinatsioon, et appi võetud poisil kaob asja vastu huvi, siis Raidiga läks vastupidi – teda hakkas ehitamine just huvitama.
“Oli ju uhke tunne oma kätega pandud ripplage vaadata ja nii ma mõne aasta pärast, umbes viieteistkümneselt, ehitustele abitöödele läksingi,” meenutab ta oma tänini kestnud töömehetee algust.
Kui keskkooli tunnistus taskus, tuli minna sõjaväkke, kuigi tahtmine oli minna omandama ehitusharidust. “Peale sõjaväge vaatasin õppemaksu suurust, arvutasin veidi ja otsustasin paar aastat tööd teha ning raha koguda,” lausub Rait ja lisab, et paarist plaanitust sai viisteist aastat Soomes. Kogemusigi kogunes põhjanaabrite juures mitme diplomi jagu.
Kõigist ehitustöödest on Raidi leivanumber plaatimine. “Ma töötasin siis majafirmas, ehitasime klientidele eramuid. Ja siis ühel päeval tuli ülemus ning teatas, et sina hakkad nüüd plaatima,” meenutab Rait saatuslikku päeva.
Ta jätkab: “Ma polnud seda eladeski teinud! Ta korraldas mulle sealsamas kahe plaadirea jagu kiirkursuseid, edasi hakkasin sealsamas plaatijatest sõpru läbi helistama ja õppisin niiviisi telefoni otsas plaatides töö ära.”
Remondifirma kollektiivi tuligi ta kõigepealt plaatijaks. “Aga mind köitis ka kuulutuses kirja pandud võimalus teha firma sees ka objektijuhi karjääri,” toob ta välja teise olulise argumendi Remondifirma kasuks. Sest kui asjaajamiseks on nutti antud, siis miks mitte seda ometi kasutada? “Ja tead,” tunnistab Rait, “mulle kohe meeldib see asjaajamise adrenaliin.”