Majavammi tõrje korteri kapitaalremondi käigus – vammist tehtud tööni

Majavammi tõrjega puutusime kokku korteri kapitaalremondi käigus. Vaadake videost, missugune oli olukord tööde algul. Mida tegime ja missugune sai korteri lõpptulemus vastavalt Tellija soovile.

Objekti tutvustab Remondifirma projektijuht Kaspar Aruvee.

Oleme sattunud nüüd Tallinnast suurusjärgus nelikümmend kilomeetrit Tartu poole, ühte väikesesse nunnusse Eesti asulasse.

Meie algne eesmärk oli see, et võtame selle põranda siit üles originaalpõranda ja teeme siis kipsivalupõranda ning paneme torustikud ja muud asjad sinna sisse.

Lammutuse käigus selgus nüüd natuke halbu asju, mida vahel kahjuks ette tuleb. Põranda alt tuli välja majavammi ja väga suures koguses. Kuna majavamm on jõudnud ka siia ehitatud kipskarkass-seintesse, siis tegelikult täna enam lammutamisest pääsu ei ole. Kui me algselt arvasime, et saame need seinad päästa, siis tegelikult tuleb kõik tühjaks lammutada ja teha sellele korterile täiesti nullist uus ring peale.

Põhjus on see, et hallitusseened tuleb täielikult likvideerida. Kui jääbki mingi väike alge, siis on oht, et see levib uuesti edasi ja kogu see töö võib hiljem olla üsna mõttetu.

Vannituba pidi jääma, paraku nüüd seda varianti enam ei ole, kuna ka vannitoa seinad ja nende all olev puitosa on pehmed. On selgelt näha, et see tuleb välja vahetada. Liigume natuke ringi ja vaatame, mis silma jääb.

See on siis esik ja, arusaadavalt, vannituba; ütleme see nurk ja siin olev magamistuba – see piirkond oli üks hapumaid. Kuna see tuba ehk maja on siit keskelt natuke nõnda lohku vajunud, siis võib-olla seetõttu on niiskust siia rohkem kogunenud.

Näha on, et need lauad on täiesti pehmed ja vamm on jõudnud juba siia uute seinte alla ning ka kipside sisse. Nii on need karkassipostid – need plekid – ühelt poolt juba natuke rohkem oksüdeerunud, kui nad võiks. Ja kipsplaat ise on juba selle seenega koos; siin on ka veel seent natuke näha. Vaata, selline näeb välja hapuks läinud karkass-sein: siin on tegemist plekk-karkassiga, näete, kui palju juba tegelikult roostet on. See rooste ise ei ole otseselt probleem, aga miks ta roostetama hakkab – need on ju tsingitud tükid, ta ei tohiks.

Ilmselt on siin väga palju niiskust; on tunda, et toas on rõske. Karkassi all paistab ka veel puit, mis on täiesti märg ja juba otsa poolt pehkinud — järjest tumedamaks ja koledamaks see läheb. Ka nende kipside tagaküljel – need mustad täpid ei ole tahmajäljad, see on seen.

Siin on olnud magamistuba, kus inimesed on aastaid elanud. Tuntav kopituslõhn viitab üldiselt ikkagi probleemile: kui seda juba tunnete, siis tasuks sellesse süveneda, sest paremaks ei lähe ja tervisele see kindlasti hästi ei mõju.

Viimasest külastusest on päris palju aega möödas; sellel objektil on olnud päris keerulised üllatused. Viimati, kui me siin käisime, rääkisime sellest seenest, mis põrandalt välja tuli. Selle seene likvideerimine on asi, millest väga palju ei räägita, sellepärast et seda esineb õnneks harva — jumal tänatud, et see nii on. Aga selle eemaldamine on oluliselt keerulisem protsess, kui me ka ise alguses arvasime.

Põhjus on tegelikult väga lihtne: seenega kokku puutunud materjale ei ole võimalik otseselt mürgitada, vaid need tuleks välja vahetada. Aga kui sul on kiviseinad, kuidas sa kiviseina vahetad? Tehnoloogia, mis siin tehti ja kuidas asi ära lahendati, on see, et kõik olemasolev ehitatud sisemus lõhuti välja – absoluutselt kõik vaheseinad.

Toona oli veel vannituba siin funktsioneeriv; see vannituba lõhuti täielikult välja, kõik karkassid ja viimistlus olid kõik väljas. Alles jäi ainult nii-öelda kivi ja betoon ehk laed, seinad ja põrandad, mis on aluspinnad. Nendel pindadel tehti esiteks see, et kõik pinnad põletati üle gaasipõletiga niimoodi, et hävitada seene elus olev osa ja siis kanti peale mürk.

Mõtled: poest ostad ka seenemürki või mingit muud tõrjeainet, mis ta maksta võib, mingi tuub on võib-olla paarkümmend eurot. Aga reaalselt – see keemia, mis siia maha pritsiti, maksis juba ise mingi seitsesada eurot. Vaatasin mükoloogide pakkumist ja mõtlesin, et mis imeasja te meile pakute.

Aga natuke süvenedes ja uurides selgub, et majavamm ongi tegelikult väga tõsine probleem. Ja kui seda korralikult välja ei tõrju, siis tuleb ta hiljem igal juhul tagasi.

Siin on nüüd ka aktidega ja kõigega kaetud, et see, mis siin tõrjeks tehtud, on garanteeritud ikkagi väga pikkadeks aastateks.

Nii, viimati käisime betooni peal, nüüd kõnnime jälle betooni peal, aga see ei ole mingi tavaline betoon, see on kipsivalupõrand, mis on meie jaoks juba täna nii nagu standardpõrand.

Kui vähegi võimalik, valame põranda alati kipsivaluga. Kipsivalu eelisteks on, et töö on kiire, ei vaja armatuuri ja tulemus on ülitasane. Ise kõverasse ruumi siledat põrandat ehitada läheb töötunde väga palju.

Kipsivalul on see valamine ise oluliselt kallim, kui osta puidust põrandamaterjalid kokku. Aga tööaja sääst kompenseerib kipsivalu enda hinna tegelikult tohutult ära.

Eriti kui on soov saada pärast liideteta põrandaid – ehk sul ei tule lävepakke, saad põranda maha liimida, siis peab aluspõrand olema ülisile. Vanad majad on kõverad; siit pärast katteplaadi pealt näeme, et lae serv kõigub: kipsid on pandud sirgelt, aga mõnes kohas on lae vahel nii palju ruumi, teises kohas teist sama palju, et siia tuleb veel karkasslagi ka, et siis see kõik ära kaoks.

See lihtsalt illustreerib, kui kõverad need kivimajad on.

Ja seinad – kõik tuli maha; siin on uus karkass, vill, kips uuesti peal, juhtmestik läheb täielikult uuesti. Näha on ka siin laest tulevaid kaableid seinte sees, kus seinad veel lahti on. Niipea kui selle toa osa saab kokku pakitud – siin on veel mõned seinad kipsiga katta ja siis hakkame vannitoale keskenduma. Nipet-näpet on seal torutöid juba tehtud, aga põrandavalud, seinad niiskuskindlama kipsiga, hüdroplaadid – kõik see on veel ees.

Mõni nädal on jälle möödas, oleme tagasi objektil.

Ka väiksemates asulates on nunnusid kodusid, kus on vaja asjad korda teha. Viimati, kui käisime, oli siin suhteliselt tööde alguses objekt veel; nüüd, kuna krunt on seinal peal, on siin akrüülaknalauad maas paigaldamist ootamas. Ja mis me siis peale viimistluse veel teinud oleme – edasi on mindud vannitoa renoveerimisega.

Eelmisel korral oli siin väga algeline lugu, nüüd on põrand valatud ja parasjagu käib ka hüdroisolatsiooni paigaldus. Lähme nüüd lähemalt piilume, kuidas seda tehakse. Siin on eelmisel päeval alustatud lintide paigaldusega ehk vuugid on ära teibitud. Mida see lindipaigaldus tähendab? Selline klaasriie või mingi kangas.

See annab jäikuse, sest kõik vuugikohad… siin on see niiskuskindlam kips seinas, mis on seda sinakat värvi. Need vuugid teibitakse üle ja pannakse koos selle hüdromaterjaliga seinale. Mõte on selles, et kui siin peaks toimuma mingi liikumine, siis see lint armeerib selle vuugi ära.

Neid samu linte paigaldatakse näiteks ka põrandaservale; põrand ja hüdro tehakse tavaliselt viimases järjekorras, et muidu sai sealt toast lihtsalt välja. Põranda nurkadesse, trapi ümbrusse ja kõikidesse torude läbiviigukohtadesse samamoodi. Sellest kangast lõigatakse lapp, teibitakse ära, või siis on müügil täiesti spetsiaalsed tükid. On ka nurgatükke, et sa ei pea ise seda nurka välja mõtlema: kes on kogemustega mees, teeb paar lõiget sisse, voldib kanga kokku – ongi nurk. Aga võimalik on osta ka täiesti valmis nurgatükk.

Sama lugu on läbiviikudega: on sellised kummikraega ümmargused latakad, mille lükkad peale, kumm sulgeb augu ära ja siis tõmbad sinna õigete töövõtetega hüdroisolatsiooni ja mastiksit veel peale, ning siis jääb see hästi tugev. Vetsupoti kohad, valamukohad, need kõik tuleb isoleerida, samamoodi juhtmeläbiviigud. Need täidetakse silikonilaadse asjaga, lastakse tuubist otse sisse ja tõmmatakse hüdrolint peale. Siis veel boileri koht.

Miks see kõik oluline on?

See on selline, et siin korteris, nagu nägime, oligi selle tohutu veekahju tõttu tekkinud hallitus, mille tõrjumise peale on tuhandeid eurosid kulutatud. Et nüüd kuidagi ükskõikselt veekindluse tagamisse suhtuda oleks väga ebamõistlik.

Hüdroisolatsioon tekitab olukorra, et kui vesi satub plaadi alla – kuhu ta paratamatult ühel hetkel satub, sest plaat ja vuuk ei ole veekindlad. Siis on tal membraan ees. Siin on praegu esimene kiht peal; ühest kihist kindlasti ei piisa, see annab tugeva kaitsekihi ja kuivab selliseks kummjaks materjaliks.

Sõltuvalt tootest antakse sellele päris pikk garantii, siin kakskümmend pluss aastat. Ja tagab ta siis selle, et niiskus seal plaadi taga halba ei hakka tegema. Enamasti need korrektselt teostatud asjad, kui maja ise ei vaju, kestavad viiskümmend aastat täiesti vabalt.

Põrandas on nüüd üks koht, mis on natuke madalam. Mis selle point on? Niimoodi ju duši alla ei lähe.

Tegelikult on efekt selles, et ülejäänud põrand valatakse kerge kaldega, et kõikidest ruuminurkadest tahaks vesi ikkagi siia trapi poole tulla, ja see trapi osa jäetakse selliseks, nagu ta on. Mõte on anda siia natuke jõulisemat kallet. Terve põrandaga seda teha on raskem, kuna siin on kiilukalle ehk vesi jookseb trapi suunas ühes suunas; siia tuleb klaassein ette.

Tekib omamoodi murdepunkt: põrand on niimoodi ja see trapi osa saab natuke allapoole minna. Siia jääb selline kaldeserv hiljem näha; selle jaoks müüakse spetsiaalseid liiste, et seda ilusasti teha.

Et vormistada see serv ilusasti ära. Aga põhiline point ongi see, et kui kokkulepitud dušiala tuleb kahest küljest kinniste klaasidega, siis saab see ala olla eraldi, hästi jõulise kaldega, et pesemisvesi ei tahaks sealt klaaside alt läbi tungida ülejäänud põranda peale.

Ühel objektil rääkisime ustest päris pikalt uste paigaldusega kaasnevatest probleemidest. Häda siin oli selles, et ukse avasse ei olnud paigaldatud tugevdusposte. Seda võib teha mitut moodi; siin on kasutatud Kertot, mis on selline kalibreeritud, lamineeritud palk. Külje pealt näeb ta välja nagu vineer – selline kihiline materjal, mis on kokku liimitud ja mõõtu lõigatud, ehk tuleb poest juba kalibreeritud tükina. Ei pea ise saega teda täpseks saagima. Ütleme, höövelpruss on veel enam-vähem sirge, aga saematerjal kõigub ikkagi natuke mõõdus, et sellest on sirgeid asju raske ehitada.

Kerto on selles mõttes hea tugev materjal – kallivõitu ta on, aga vähesel määral kasutades on lihtsalt nii palju mugavam. Mõte on selles, et sul jääb ukselengidele mõlemale poole koht, kuhu uksepiit kinni lasta. Lengikruvi saad panna kohe tugevasse puitu.

Mõtle näiteks selle peale, et kui sul oleks plekk-karkass, siis peaksid plekk-karkassile panema tugevustükid taha. Aga miks sa pead ennustama, kus su kruvi olema hakkab… pane terve palk ja rahu majas, see on hea tugev.

Üks asi veel, mis siin esiku seinaga tehtud on: seespool, vannitoas, on näha, et see on vannitoa seina sisepool – kipsikiht, siis karkass, ja väljaspool on OSB-plaat ning alles siis kips. Kõikidest tubade seintest seda nii tehtud ei ole; see on tehtud näiteks köögis, esikus ja ka garderoobiseintes.

Mõte on selles, et kui sa tulevikus tahad siia esikusse midagi seina panna, ikka ju paned nagid ja mingisuguse garderoobisüsteemi, siis on sul kipsi taga puidust asi, mille sisse on kruvi hea paigaldada.

On ju olemas need spetsiaalsed kipsitüüblid ka: puurid augu, tõmbad selle sinna kuidagipidi kinni. On sellised, mis lähevad nagu ämblikuna selja taha. Aga seal on ikkagi see risk, et sa võid mingi hetk sellest kipsist läbi tõmmata, sest üks kipsileht on tegelikult suhteliselt õrn. See-eest OSB on siin taga: paned puidukruviga ja vuhti, siia OSB-i sisse – jääb ilusasti kinni.

Viimane külastus siis Tallinna lähiümbruse linnakeses olevas väikeses korteris.

Siin oleme paaril korral käinud, nüüd on kõik valmis. Elanik ise ehk tellija-omanik on välismaal tööl ja tuleb siia alles aasta alguses; praegu on meil novembri esimesed päevad. See korter seisab siin niimoodi ja ootab omanikku rõõmsalt, kuni ta kaugemalt maalt jõuab. Ja mis me siis lõpuks ära tegime? Nagu jutt oli – korteri kapitaalremont.

Siin oli see suur seeneprobleem, mis sai ära lahendatud, ja tänaseks on viimistlus meie poolt valmis.

Tähelepanelikum vaataja märkab triibulist värvi seinas; tõepoolest, seda ei ole meelega triibuliseks värvitud, vaid tapeetimise tahtis klient enda peale jätta.

Meie poolt on vuugid tehtud ja krunt peal — ehk pahtli… vabandust, mitte pahtli, vaid tapeedi paigaldamiseks on sein valmis.

Laeääred on värvitud laevärviga seina peale välja, et saaks sedasama triipu jätkata, ringi peale teha. Seesama tapeet või mitte sama tapeet, aga tapeet ise läheb seina nii siin köök-elutoas kui ka magamistoas.

Esiku osa – Skandinaavia stiil, nagu meile meeldib öelda: valge, hele ja sellised külmemad hallid toonid, mis omavahel hästi kombineeruvad.

Valmiskujul on maas komposiitparkett, mis on tänapäeval üsna levinud valikuks saanud. Kui varem oli odavama otsa põrandaks valikus linoleum või laminaat, siis see konkreetne põrand on selline laminaadi ja linoleumi sümbioos. See on komposiitmaterjal, mis ei karda niiskust.

Kuna tegemist on esimese korruse korteriga, siis on lugu nii, et uksest sisse tulles on jalanõud alati märjad, eriti sellise ilmaga, nagu meil praegu juba aastas tuleb. Tuled oma märgade jalanõudega ja sul ei ole vaja vaipa muretseda selle pärast, et niiske jalanõu punnitaks laminaadi üles – komposiitmaterjal on selles mõttes super hea. Ta on ka jala all mõnusam kui see päris sile ja külm laminaat: veidi soojem ja natuke pehmem.

Liist on selline tüüpiline liist, küllaltki standardkõrgus tänaseks. Uksed said tavalised ehituspoe valged siseuksed.

Kõige märgilisem muutus lisaks kõigele on vannituba, sest visuaalselt on pesuruumi muutus tavaliselt hästi drastiline. Lähme vaatama. Kitsad need ruumid on, nagu vanades kortermajades kombeks: ruumi palju ei ole, aga kuidagi peavad asjad ära mahtuma.

Siin on uus seinaraamiga WC-pott, püstak on siinsamas seina sees ja püstaku väljaehitatud osa jääb osaliselt magamistuppa. Ruumi mõttes on isegi niipidi nagu hea. Siit august saab ligi veearvestile, et on mugav näitu vaadata. Kuna keskküttesüsteemi siin piirkonnas ei ole, siis kütmine käib õhksoojuspumbaga, soe vesi tuleb boilerist ja põrandaküte on elektriline.

See on standardlahendus – pesumasin ikkagi üldiselt vannituppa. Kui on avatud köögid, siis ruumi mõttes mahuks pesumasin köögileti alla, leti pikkust on palju, aga müra… kui paned masina tööle ja tahad ise õhtut nautida, siis on see üsna keeruline. Selleks ongi pesumasinal siin vannitoas hea, ja lisaks ka turvalisuse aspekt: trapp on kohe siinsamas, siin ei ole kõrgendusi, kalle on antud trapi poole ja pesualas veel agressiivsemalt trapi suunas. Ehk kui peakski veesõlmes selle masinaga midagi juhtuma – survevoolikud kipuvad vahel purunema -, siis saab see vesi ka ühte äravoolu lahkuda, mitte tuppa.

Vannituba on ülejäänud korterist veidi madalamal, siin on poolest sentimeetrist juttu, ehk jällegi on väike veetõke ees: kui lävepakku ei ole, siis ülejäänud põrandaga saab ka niimoodi teha. Peadušš, kraanikauss, tasapind – tammekilp, Osmo õli peal, nurgad tehtud natuke pehmemaks jalge alla. Ülilihtne viis, kuidas selline tasapind luua, sest mõõt tuleb siia ruumi täpselt selline, nagu ta valmis saades on.

Kui oleks tegemist tellimusmööbliga, siis võtad mõõdu ja paigaldad nii, nagu ruum võimaldab, aga valmis asja siia osta oleks väga keeruline. Alternatiiv on see, et kui on valmistoode, mis kindlasti siia läheb, siis näiteks seda vetsukasti oleks võinud natuke laiemalt teha, et ei jääks mingit totakat pragu ühe või teise seina äärde. Aga need on sellised individuaalsed nüansid. Muus mõttes ülitüüpiline vannituba, kõik oma toimingud saab ära teha.

Siin on parasjagu ruumi: saab end pesta ja kuivatada. Dušiala sai meie soovituse põhjal tehtud maksimaalselt lai, sest seda pesuala kiputakse kitsaks tegema, et jääks ruumi muude asjade jaoks. Aga tuleb meeles pidada, mis on selle ruumi funktsioon: see on pesuruum, siin käid ennast pesemas. Seda põhitegevust võiks siin olla maksimaalselt mugav teha.

Dušinurga puhul oleks kaheksakümmend sentimeetrit laiusmõõt, millest allapoole väga ei ole mõtet tulla. On olemas ka seitsmekümneseid, aga kujutate ette enda pesemist tikutopsis – ma arvan, et keegi ei taha seda teha.

Niiskuse ärajuhtimiseks on ventilaator – sundventilatsioon otse šahti. Sellel korteril on oma ventilatsioonilõõr ja see võeti kasutusele, et siit puhub niiskuse välja. Ja tolle aja majadele tüüpiliselt on ka väike aken, mis on valgel ajal ülimõnus: sul on vannitoas ikkagi ka loomulikku valgust, mitte ainult lambivalgust.

Remondifirma ei tegutse ainult Tallinna linnas. Harjumaa on ju suur ja lai, ning lisaks Harjumaale oleme esindatud ka Tartus ja Tartu ümbruses – sealtki vaatame kindlasti mõnda objekti lähemalt.

Meiega kontakti saamiseks on mitu erinevat viisi. Kõige lihtsam: kirjutate päringuvormi kaudu kirja. Kui tahate rohkem pilte, faile, jooniseid või muud saata, siis kirjutage juba otse info@remondifirma.ee.